Start kell 6:38. Liikumisaeg 6:25:06, liikumiskiirus 11:50/km, summaarne tõus 646 m, kalorid 3401 teekonna aeg 8:02:43. Teekonnast asfalt 20%, pinnastee 80%.
See söögikoht esimeses külas, kus eelmisel aastal olin hommikust söönud, oli varase aja tõttu veel kinni. Aga pisut enne Monte do Gozot jäi vasakut kätt restoran, kus sai hommikust süüa. Huvitav, et ma seda kohta eelmisel aastal ei näinud? Oleks seal saanud normaalse õhtusöögi süüa.
Monte do Gorzo monument oli remondiks aiaga ümbritsetud.
Pisut peale Santiago de Compostelasse sisenemist jõudsin järele kolmele ameeriklasele, üks neist naine, kelllele eelmisel õhtul jalaravi olin teinud. Ütles, et jalad on enam-vähem.
Viimasel ringteel enne katedraali jõudsin järele ühele slovakitarile, kellega koos liikusime juttu ajades kuni katedraalini. Meiega liitus veel slovakitari sõber. Slovakitar oli juba paar päeva Santiagos olnud ja nad hakkasid jalgsi Fisterrasse minema.
Enne katerdraali nägin tuttavaid itaallasi. Katedraali väljakul Ingrid ja Co, Lavacollas kohatud sakslane, tuttavliku näoga preestrit, kolmene ameeriklaste seltskond – naine väga õnnelik, et võib-olla tänu minule sai ta camion lõpuni, lisaks veel mõned tuttavad näod.
Üllatus oli suur, kui kohtasin seal rootslannat Mirat – tal oli olnud mingi jama bussiga, et ei saanud plaanitud ajal edasi sõita. Ta oli eelmisel päeval paraja peo maha pidanud ja selle tõttu eriti suhtlemisaldis ei olnud.
Nägin seal ka prantslaste seltskonda – see, kus tüdrukul südameprobleem. Vist selle tüdruku õe käest sain selgituse, et õde küll veel haiglas, aga ohtu enam ei ole. Ja probleemi peamiseks põhjustajaks oli vöörihmata seljakott (seda seljakotti olin ise näinud) mistõttu õlarihmade kaudu kogu raskus pressis vähese treenitusega õlad nii alla, et see põhjustas südame vereringehäire ja pisikese infarkti. Ei kujutanudki ette, et selline asi võib juhtuda.
Kuna olin otsustanud, et käin järelejäänud päevadega Fisterras ära, siis asusin varsti teele.
Matk – ilus maastik ja väga meeldiv, välja arvatud asfaldi osa.
Päeval jõudsin järele ja möödusin Šveitsi kutist, kes kandis mungarüü sarnast linast hõlsti ja oli paljajalu. Ta rääkis, et oli kogu Norte paljajalu käies läbinud, on teel olnud juba ligemale kaks kuud, sest peatus kusagil pikemalt hammaste probleemi tõttu. Muidu ka eriti ei kiirustanud ja midagi ette ei planeerinud – ühesõnaga naudib teed.
Veidi enne Negreirat hakksa jälle tunda andma parema jala tald.
Pisut päras seda jõudsin järele ühele sakslannale, kes andis umbkaudsed juhised, kust öömaja otsima hakata – selle tee jaoks ei olnud ma üldse ennast ette valmistanud, välja arvatud Maps.me rakenduses olev tee – tahtsin proovida, kuidas asi niimoodi välja kukub.
Öömaja sain probleemideta esimeses albergis – Albergue Alecrin. Albergis venelanna Podmoskovjest – kust täpsemalt, seda ta ei tahtnud öelda. Veel üks venelane, kes rääkis inglise keelt filmidest tuttava aktsendiga. Kõrvalvooditel olid ameeriklane ja ameeriklanna Texasest, lisaks üks õpetajanna Inglismaalt, kellega pikemalt juttu ajasin.
Õhtust käisin söömas lähedalosevas baaris A Esmorga, kus ajasin juttu kahe saksa noormehega.
0 Comments