Camino 2019

Start kell 6:54. Liikumisaeg 5:38:28, liikumiskiirus 10:46/km, summaarne tõus 594 m, kalorid 3284 teekonna aeg 6:40:39. Teekonnast asfalt 11%, pinnastee 89%.

Ei tea kas eelmise päeva puhkus või Santiago lähedus – liikumiskiirus on oluliselt tõusnud.

Tee ise ilus ja kulges pisut üles ja alla. Ilm ka ilus. Teel ja Lavacollas kohtasin Nortel nähtud itaalia paari – mees ja naine. Naisele olin jalaravi teinud ja nüüd tal enam probleeme ei olnud. Nemad läksid Lavacollast edasi.

Enne O Pedrouzot jõudsin järele inglannale Mariale. Temaga pisut aega koos, kuni intsidendi kohani. Nimelt oli Caminol prantslaste seltskond, kus kahe tüdruku ema oli pime, nendega kaasas olev mees peaaegu pime ja seltskonnas veel üks naine. Üks tüdruk istus maas ja kuigi keegi inglise keelt eriti ei osanud, sai selgeks, et tal mingi jama südamega ja vaja oleks kiirabi. Nad olid päeva alustanud O Pedrouzost. Palusin aidata tüdrukul seljakoti seljast ja jalanõud jalast ära võtta ning vaadate, et riided hingamist ei segaks. Arvasin, et oleks hea ta pikaliasendisse panna, aga siis hakkas tal halvem ja panime tüdruku uuesti istuma.

Õnneks tuli sinna üks kohalik vanem naine, kes kahjuks aga peale hispaania keele midagi ei rääkinud. Kuidagi suutsime siiski kiirabisse helistada ja naine suutus mulle selgeks teha, kuhu ma suure tee peale kiirabile vastu peaksin minema. Intsident koht oli metsarada O Pedrouzo kõrval ja väikese küla juures, kuhu õnneks oli võimalik ka autoga ligi pääseda. Küla läheduse tõttu see kohalik naine, kes parasjagu jalutuskäiku tegi, sinna sattus.

Veerandtunnisest kiirabi ootamisest sai pool tundi ja kiirabiautos oli ainult juht – noor naine, kes õnneks oskas ladusalt inglise keelt. Kui intsidendi kohale jõudsime, oli seal juba politseiauto ja prantslaste seltskonna toetusmeeskonna auto. Telefoni teel pandi diagnoos, et tegemist on kergemat sorti infarktiga ja esialgu viidi tüdruk O Pedrouzo haiglasse. Mõlemad tüdrukud siiski täisealised. Abistasin seal niipalju kui oskasin.

Intsident üle elatud, läksin Lavacollasse, kus jäin peatuma albergis Lavacolla – sama, mis eelmisel aastal. Inglanna Maria ka albergis, kes seletas, et läks intsidendi kohast edasi sellepärast, et tema süda ei kannatavat niisuguseid asju välja. Ei saa teda süüdistada, nagu teisigi pilgrimeid, kes möödusid kui seal askeldasime.

Peale lõunasööki ajasin söögikoha terrassil juttu ühe Poola päritolu kutiga, kes elas Saksamaal. Tema inglise keel oli väga hea, ta oli tegemas Prantsuse teed alates Sain-Jean-Pied-de-Port’ist ja tema lemmikuks oli samuti Meseta.

Pärast ajasin pisut juttu ühe teise sakslasega, kes nii jutukas ei olnud.

Õhtul albergi hoovis nägin kõrvallauas ameerika abielupaari. Naine kurtis, et jalad valutavad ja ta ei olnud üldse kindel, et ta järgmisel päeval suudab jätkata. Vaevu – vaevu sai kõndida. Õnneks oli tema jalavalu selline, mida ma oskasin ravida. See massaaž on tükati päris piinarikas, aga ta kannatas selle siiski välja. Igaks juhuks tegin talle kaelamassaaži ka. Kohe peale seda suutis ta juba paremini liikuda. Ülejäänud seltskond vaatas seda ravi nagu etendust pealt.

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder

Your email address will not be published.