Camino 2019

Start kell 7:26. Liikumisaeg 6:07:29, liikumiskiirus 11:51/km, summaarne tõus 408 m, kalorid 3918 teekonna aeg 7:33:32. Teekonnast asfalt 63%, pinnastee 37%.

Ühine hommikusöök albergis siiski oli, peale mida 5 kilomeetrit rannapromenaadi ja edasi laeva ootamine. Peale praamiületust läbi linnakese, edasi jäi paremat kätt pirakas vangla, peale mida rand.

Edasi järgnes tõsine mägironimine El Brusco otsa, mis on väga ilusate vaadetega. Kuna valisin raja, mis viis kõige kõrgemale mäe otsa, siis päris enne ametlikku järsku laskumist jõudsid järele 3 tuttavat venelannat.

Mäest alla jõudes järgnes matk mööda liivaranda kuni Nojani, kus tegin poes peatuse, et pisut nosimist osta. Liivarannas kõndides sain aru, et see on üsna väsitav pinnas.

Nojas oli ühes kohas võimalik valida kahe tee vahel – kas paremale või vasakule. Üks kohalik juhatas, et tee vasakule on õige. Ei ole päris kindel, aga millegipärast arvan, et eelmisel aastal valisin paremale mineva tee. Küsisin selle kohaliku käest, kas tee peale mõni söögikoht jääb. Mees ütles, et jääb küll. Aga sealne söögikord jäi üsna kasinaks.

Oli üsna soe ilm, päike paistis. Liikusime vahelduva eduga samas tempos ühe Brasiilia lippu õlgadesl kandva argentiinlannaga. Pisut suhtlesime ka, tema inglise keel oli päris hea. Güemesi keskusest kuni Albergue La Cabaña del Abuelo Peuto’-ni liikusime koos.

Albergi jõudsime pisut pärast seda kui sealne lõuna oli lõppenud ja peale vee neil midagi pakkuda ei olnud. Oleks pidanud minema tagasi Güemes’isse sööma, aga ei viitsinud. Nagu pärast selgus, oli see viga.

Albergis oli palju rahvast – varasemaid tuttavaid kui ka uusi. Varasematest 3 venelannat, rootslanna Mira, vene keelt oskav iirlane jt. Alberg peab täpset arvestus kui palju ja milliselt maalt pilgrimeid seal ööbib. 2018. aastal peatus seal kokku 16 eestlast, sealhulgas mina.

Õhtusöögile eelnes albergi tutvustav koosolemine, kus Ernesto seekord sõna ei võtnud. Kuigi asi ilus ja huvitav, hakkas pikk päev ja söömata olemine liiga tegema – veresuhkru tase oli vist ikka päris madal. Kui kõik teised sööma läksid, tundsin ennast nii halvasti, et ütlesin Mirale, et pean minema ja pikali heitma. Mira tõi mulle õnneks mõned puuviljad. Peale nende manustamist ja pooletunnis pikaliolekut, tundsin, et võin proovida söögilauda minna. Seal tundsin, et süüa ma antud situatsioonis küll ei saa. Õnneks saadi minust aru ja toodi minu jaoks kusagilt suur pudel Coca-colat. Kui olin poole sellest ära joonud, tundsin, et võin midagi ka süüa. Seega jäin vaatamata kõigele siiski elama.

Päikeseloojangu eel toimus kabelis teine koosolemine, kus esines Ernesto. Ta oskas huvitavalt rääkida kabeli seinamaalingust ja mida see tähendab. Hispaaniakeelse jutu tõlkis inglise keelde nagu eelmise koosviibimise omagi, üks hispaanlanna. Väga hästi sai hakkama.

See päev õpetas, et kuigi pekk kõhu pealt päris kadunud ei olnud, olid organismis varem olemasolevad kergesti kättesaadavad energiavarud ära kulututud ja pidi tõsiselt mõtlema selle peale, et tuleb sisse ajada vähemalt sama kalorite hulk mis päeva jooksul ära põletatud saab.

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder

Your email address will not be published.