Castro Urdialese albergis kohtusin päris paljude huvitavate inimestega.
Belglane, kes oli kätega ravitsemist õppinud ja näitas mulle enda peal oma aurat. Algul olid need valged triibud, siis mustad. Ta kadestas mind, sest mul pidi olema naturaalne anne. Temal puhtalt õpitud. Pärast käisime koos söömas ja kohtusime taas Santiago de Compostellas.
Üks prantsuse vanahärra, keda olin enne Pobenas näinud, kes oli päikesest üsna ära põlenud ning kellel oli jalgade peal hulganisti ville. Sellele vaatamata oli ta väga rõõmsameelne ja optimistlik.
Üks hispaanlane, kes oli oma põlvedega hädas, aga sellele vaatamata lootis lõpuni jõuda. Teda kohtasin ma teel veel mitmel korral.
Kui pesu kuivama panin, nägin et belglane räägib ühe noormehega. Pärast sain teada, et tegemist kaasmaalasega, kes kohtade puudusel pidi edasi kõmpima. Kahju, et ei saanud temaga paari sõna juttu ajada.
Keegi oli albergi taga telkimas – varem polnud sellist asja näinud. Kusagil tee peal küll (mitte just nüüd keset teed).
Vasak jalg ikka probleem. Sai küll igasuguseid salve peale pandud ja masseeritud, aga nagu pärast välja tuli, oleks pidanud kohe Ibuprofeeni tablette tarvitama hakkama. Aga pärast nagu ikka tarku palju.
0 Comments