Plaan oli küll jääda Pobenasse, aga noored ja pealtnäha toredad ning sõbralikud albergi tegelased ütlesid, et Bilbaost palju rahvast tulemas ning Portugalete omadele ei garanteeri nad kohti. Soovitati 6 kilomeetrit edasi Ontoni minna. Seal pidi kohti jätkuma.
Otsustasin soovitust jälgida. Tee Ontoni oli oivaliste merevaadetega. Alberg oli kõrgemal mägedes, aga lähedal pisike rand. Otsustasime koos ühe leedu tüdruku ja tema kahe sõbrannaga – ei mäletagi, kust riigist nad pärit olid – enne õhtusööki rannas ära käia. Rand oli kivine ja laine ka arvestatava suurusega. Minu jaoks vesi liiga külm, et ujuma minna.
Õhtusööki, mida valmistati albergis ja mis oli küll hea, oli minu jaoks vaja liiga kaua oodata. Mul hakkas pea valutama ja tekkis külmatunne – aga polnud midagi teha, Hispaania tavad sellised. Ei olnud mul kahjuks midagi näksimist kaasas ka.
Lisaks hakkas pisut tunda andma vasaku jala hüppeliiges, mis oli viimaste päevade asfaldi, parema jala vigastatud põlve ning asfaldil käimiseks mitte just kõige paremaks valikuks osutunud jalatsite koosmõju. Need Salomon SpeedCross 4 jooksujalatsid olid küll head kerged ja märjal pinnaserajal väga hea pidamisega, aga kannaosas kulus muster üsna kiiresti ära ja ilmselt see saigi probleemiks.
Peale õhtusööki tehti Tiibeti heliteraapiat, mis oli omamoodi kogemus ja mõjus mulle väga rahustavalt.
0 Comments