Bussiga Santiagosse.
Hommikul jätkuvalt külm ja tuul. Aga bussi ei pidanud eriti kaua väljas ootama – tegin seda hommikusööki süües üle tee olevas baaris.
Buss Santiagosse 9,80 €. Teekond erilisi elamusi ei pakkunud. Santiago bussijaamas linna keskusse või katedraali juurde juhatavaid silte ei märganud. Panin oma orienteerumistaju proovile. Pärast vaatsin, et läksin ilmakaarte järgi küll õiges suunas, aga sattusin parki, kus tuli järsk laskumine. Hakkasin kahtlema, pöörasin algul paremale, pärastpoole vasakule ja jõudsin katerdaali juurde viiva camino tee peale välja.
Peale mõningast katedraali väljakul olemist – tuttavaid ei paistnud – läksin Camino Office’sse indulgentsi järele. Järjekorra süsteem oli ringi tehtud. Eelmisel aastal oli olnud elav järjekord, seekord elektroonne. Järjekorranumbri sai ooteruumis, aga seal tablool oli kirjas ainult see info, milline number just parasjagu välja anti, mitte aga see, millist numbrit parasjagu teenendati. See number oli näha üleval koridoris, kus rahvas seetõttu ikkagi järjekorras seisis.
Jällegi olin mingi vale camino vahepeale teinud ja ametinik ütles, et kilometraaži tõendi saavad nad mulle anda alates Irunist. Loobusin sellest tõendist, sest tean isegi, palju ma maha kõmpisin ja võtsin ainult indulgentsi.
Office’s olid ametnikud lahked ja abivalmid, aga kui küsisin, kus lähedal normaalselt lõunatada saab, ei osanud nad mind üle tee üsna lähedal olevasse baari juhatada.
Kõrvallauas sõi lõunat tavalise linnakodaniku välimuse ja riietusega paar – ei osanud neile tähelepanu pöörata – silmad otsisid harjumuse kohaselt pilgrimeid. Üllatus-üllatus – need olid Nortel ja Muxias kohatud Poola abielupaar, kes oli tulnud veel enne ärasõitu Santiagosse sisseoste tegema ja lõunat sööma. Päris piinlik oli, aga nemad võtsid seda situatsiooni naljaga.
Peale lõunasööki läksin sulgpallireketi kotti ostma, et äraantav pagas – käimiskepid ja vedelikud – sinna sisse pakkida.
Katedraali lähedal linnas olevas Decatlonis seda ei olnud, seega läksin kõigepealt tagasi Lavacollasse viiva tee äärde enne viimast ringteed jäävasse albergi Residencia de peregrinos San Lázaro.
Ennast seal sisse seadnud, käisin linna ääres olevas suures Decatlonis, kuhu oli paras maa kõndida. Tagasi ka veel ja ilm parasjagu soe.
Õhtust käisin söömas albergi lähedal olevas restoranis Dona Ana. Peale õhtusööki ajasin samas restoranis juttu ühe iirlasega Corkist. Tegemist oli sõjavälasega, kes pidi igapäevaselt miinimum 16 kilomeetrit jalgsi läbima ja vähemalt ühe Guinnesi jooma. Vabadel hetkedel käib ta Hispaanias erinevaid caminoid tegemas. Prantsuse tee tegi ta kolme nädalaga – tavalised pilgrimid jõuavad selle ajaga Leoni. Ütles ka, et on Guinnesti peal üles kasvanud, juba lapsepõlves anti talle piimaga segatult Guinnesit.
Õhtusööki oodates jõi ta pool liitrit õlut, söögi kõrvale pudeli veini ja kui küsiti, mis magustoiduks läheb, vastas ta, et veel üks pudel veini on päris hea idee. Lõpu poole läks tema jutt juba päris veiniseks ja kuna kell hakkas just 10 saama, sain ennast välja vabandada, et albergi uksed pannakse kohe kinni. Siis ta naeris, et parem ikka privaatalbergis ööbida, kus seda probleemi ei ole ja ütles, et on korra albergi ukse taha jäänud ning pidanud hotellis ööbima. Albergi sulgemise aeg oli juba möödas olnud ja ta ise parasjagu joogine.
Tegelikult minu albergi uksi kell 10 ei suletud – võisin tagasi minna millal tahan.
Öö albergis üsna mõnus, välja arvatud nagu tavaliselt väga hilja saabuvad hispaanlased, kes vaatamata hilisele saabumisele hommikul väga vara ennast minekule asutavad. Päeval siis vist teevad sieasta, millega meie eriti harjunud ei ole.
0 Comments