Camino 2019

Start kell 6:40. Liikumisaeg 9:36:04, liikumiskiirus 11:48/km, summaarne tõus 952 m, kalorid 5098 teekonna aeg 11:50:58. Teekonnast asfalt 72%, pinnastee 28%.

Hommikul oli jalutamine industriaalmaastikel – paremat kätt jäi mingi pirakas tehas. Hommikusöök sai söödud Santillan del Mar’is. Hommikusöögi käigus ajasin juttu Laredos nähtud rumeenlasega, kes oli oma selleaastast caminot lõpetamas.

Varsti kohtasin teel tüdrukut Moskvast, kes õpib Priit Pärna juures ja räägib mõned sõnad eesti keelt.

Orenas oli ilus kirik, mille pererahvas oli väga lahke. Lisaks Cellole pakuti teed ja banaani ning anti juhatusi öömaja suhtes. Mul oli plaan minna kaugemale.

Kusagil oli selline koht, kus ametlik tee läheb suure tee teepeenral. Ühele sõiduato juhile see kohe üldse ei meeldinud, et ma seal kõndisin. Vahetasime “viisakaid” käemärke ja läksime kumbki oma teed.

Comillas üllatas sellega, et munitsipaalalberg enam ei tööta ja teine lähedalolev oli juba tuubil täis ning seal mingit lahendust ei osatud pakkuda ka.

Läksin siis ühte baari lõunat sööma. Algul öeldi, et neil päevamenüüd või pilgrimite menüüd ei ole. Peale mingit seletamist olukord muutus ja sain korraliku lõunasöögi hea hinnaga. Tänuks jätsin sinna oma väikese Eesti lipu.

Peale lõunasööki pikutasin ca tund aega pargis ja läksin edasi, sihtpunktiks San Vicentede la Barquera, kus minu kaardirakendus näitas munitsipaalalbergi olemasolu. Enne seda linna viivat silda ostsin ühest poest kaks liitrist pudelit Coca Colat ja jõin poe lähedal pingil ühe nendest kohe ära. Üks hispaanlasest möödakäija küsis, et kas ma ka tean, kui palju kaloreid ma endale sisse joon. Ei osanud talle hispaania keeles vastata, et ta ju ei tea, kui palju kaloreid ma täna juba põletanud olen.

Albergi juurde jõudes selgus tõsiasi, et ka see enam ei tööta. Seekord oli pisut rohkem õnne, sest endise albergi hoone oli kloostri juures, kus turiste ikka oli. Üks neist oskas minu palve peale kloostri piletimüüa käest öömaja küsida ja saadud vastuse mulle ka ära tõlkida. Leidsin selle privaatöömaja üles ja sain magamiskoha.

Peale seda läksin õhtust sööma. Sain korraliku õhtusöögi ning tänaval jutule mingi vanemapoolsetest naistest koosneva pundi pilgrimitega, kes ka kusagil privaatöömaja olid saanud. Neid kohtasin pärast Muxias.

Kusagil teepeal, arvan, et see oli Playa de Oyambre’st edasi minnes, oli paras atraktsioon. Asfaltee oli paraja laskumisega ja seal tuhisesid mööda rulatajad longboard’idega. Paar proffi – paljajalu, lühikeste pükste ja lahtiste hõlmadega särkidega – tuhisesid mööda sõiduato kiirusega. Vaat, et veel kiireminigi.

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder

Your email address will not be published.