Start kell 6:55. Liikumisaeg 7:05:54, liikumiskiirus 11:21/km, summaarne tõus 712 m, kalorid 3918 teekonna aeg 8:18:29. Teekonnast asfalt 61%, pinnastee 39%.
Hommikusöök samas baaris, kus õhtust sõime.
Eelmine päev oli viimane Baskimaal, enne Ontoni jõudsin Cantabriasse. Tee kuni Ontonini kulgeb mere ääres pisut merepinnast kõrgemal ja on väga ilus.
Esmalt silmasin noorteseltskonda – pilgirimid – kes albergis kohtade puudumisest ennast segada ei olnud lasnud ja olid telgi teeraja ja mere vahele püsti pannud.
Edasi nägin mägikitsesid, kes minust kõrgemal teeäärsel järsul kaljul mägironimist harjutasid. Nad ei teinud sellest väljagi, et osa kive nende jalgade alt mööda järsku kaljuseina alla veeresid. Kui neile see ohtu ei valmistanud, siis mulle jõudsid kitsed järele ja seega ka kivirahe tuli mulle ohtlikult lähedale. Sörkisin kiiruga minema, et mitte mõne kiviga pihta saada.
Ontonis valisin ametliku tee, mis viis üsna kõrge mäe otsa ja oli ilus. Teel kusagil nägin paraja suurusega rästikut. Mäest laskumisel vägevad vaated. Vasakut kätt jäi mäetipp, mille otsas oli nagu sinna pandud pirakas kivi. Enne Castro-Urdialesesse sisenemist mereäärne tee, mis on väga ilus.
Castro-Urdialese läbisin nii, et saaks võimalikult palju mere ääres kõndida. Esimese suurema plaaži juures kohtasin tuttavat itallannat, kes ütles, et nemad mehega jäävad sinna linna tuttavate juurde ööbima. Edasi viis minu tee Santa Maria de la Ascuncion kiriku juurest mööda. Järgmine vaatamisväärsus oli Playa El Pedregal, mis on väga väike plaaž, mis on merest eraldatud ja kuhu vesi voolab kaljude alt. Edasi järgmine plaaž, kus pöörasin selle lõpu poole ära vasakule, et minna albergi.
Alberg veel avatud ei olnud, aga rahvast oli palju, seljakotte, sealhulgas venelannade seljakotid, veel rohkem. Lootust albergis kohta saada ei olnud. Pakuti võimalust albergi juures telkida oma telgiga, mida mul ei olnud.
Otsustasin edasi pressida. Kuni Islareseni ilus loodus ja ilusad vaated mägedele. Islareses otsustasin lõunat süüa samas kohas, kus eelmisel aastal hommikust olin söönud. Toit oli ootamatult kallis, sest tegemist laupäevaga, lähedal kämping ja rand ning ilm ka ilus.
Osad pilgrimid, keda kohtasin, läksid kämpingusse öömaja vaatama. Eeldasin, et see kallis ja läksin edasi El Pontarroni, kus teadsin et on Albergue de peregrinos de El Pontarrón. Baaris, kust eelmisel aastal albergi võtme olin saanud, sain teade kurva uudise, et see alberg on suletud. Vist oli keegi võtme tagasi viimata jätnud? Minu nõutu näo peale pakkus baaridaam, et tal on võimalus mind oma majas majutada. Ööbimine maksis 18 eurot, olin toas üksinda. Lisaks minule ööbisid teises toas kaks hispaania noormeest. Olin õnnega koos, sest öömaja olemas, ennast ja pesu pesta ning pesu kuivatada sai. Ainult õhtusöögiga oli pisut kitsas, sest külas poodi ei ole ja baaris pakutakse ainult võileibu. Baaridaamil oli albergi pitsat alles. Seega pilgrimi passi järgi ma nagu oleksin selles suletud albergis ööbinud.
0 Comments