Camino 2019

Start kell 8:18. Liikumisaeg 3:53:45, liikumiskiirus 12:53/km, summaarne tõus 582 m, kalorid 1896 teekonna aeg 6:00:00. Teekonnast asfalt 72%, pinnastee 28%.

Öösel sadaski vihma ja mitte vähe. Hommikuks oli vihmasadu raugenud, aga kõigi matkaliste jalanõud olid läbimärjad. Aga õnneks olid saadaval ajalehed ning peale tunniajalist protseduuri olid vähemalt minu saapad peaaegu kuivad. Aega parajaks tehes hävitasime ühe hispaania noormehe initsiatiivil kogu albergi töötajatele ettenähtud toiduvaru ja jõime kohvi. Arvestades situatsiooni albergi töötajad seda meile pahaks ei pannud.

Kusagilt oli meelde jäänud, et Bilbao sisenemine on industriaal ja targem on sõita bussiga. See kehtib vist sellisel juhul, kui bussiga Bilbaosse sõita ja bussi aknast välja vaadata.

Camino tee läheb mäe otsa, kus on suur park ning avanevad ilusad vaated. Kui parki jõudsin, meenus, et eelmisel aastal oli teel sinna vihma sadanud ja vahetasin seal sokid kuivade vastu. Sel aastal päeval vihma ei sadanud.

Bilbaos otsisin kõigepealt üles Decatloni poe, aga Leki asfaldikäppasid seal ei müüdud. Pärast seda läksin muuseumi juurde, kus imetlesin arhitektuuri ja lilledega kaetud pirakat kassi kuju.

Edasi läksin lähedalolevasse kaubanduskeskusse. Sellist suurt kaubanduskeskust polnud enne Hispaanias näinud ja pärast ka ei kohanud. Sealt ostsin uue žiletiaparaadi ning varuterad. Mõtlesin, et söön ameerikaliku lõunasöögi, aga et ei McDonalds ega Burger King inimkeeli ei rääkinud – tellimus tuli arvuti ekraanil sisse toksida – loobusin sellest mõttest.

Sööma läksin suvalisse restorani, kus päevamenüüd pakuti. Kõrvallauas sõid ehitajad ja loomulikult kuulus nende lõunasöögi juurde vein. Loodan, et see ehituse kvaliteedile ei mõju.

Peale lõunasööki ronisin mäe otsa Albergue de peregrinos de Bilbao juurde. Seal oli juba väike seltskond avamist ootamas, lisaks mõned seljakotid.

Albergis lisaks varem kohatud Ludovikule ja hispaanlasele 4 venelannat. Ema kahe tütrega, keda hiljem korduvalt kohtasin ja üks, kes pärit Ufaast ja kes tegi matka koos abikaasaga Itaaliast. Veel üks iirlane, kes rääkis päris rahuldaval tasemel vene keelt – oli seda interneti vahendusel ise õppinud.

Albergis ühine õhtusöök, mille valmistamisest ma osa võtsin nii palju kui oskasin. Õhtusöögi käigus selgus, et Ufaalannal oli 32. sünnipäev, mida tähistati. Lasin talle telefonist minu arvates parimat sünnipäevalugu – Krokodill Gena.

Teised venelannad ühisest õhtusöögist osa ei võtnud. Küll osales õhtusöögil kirju seltskond hispaaniast, kes tegid mingit osa caminost religioossetel eesmärkidel. Üks neis preester, kes korraldas omadele albergi juures palvuse.

Need kolm venelannat olid pärast kergesti äratuntavad – näiteks mõne albergi järjekorras magenta värvi Oprery seljakottide järgi, isegi kui nad ise parasjagu seal ei olnud. Selliseid seljakotte rohkem nagu silma ei hakanud.

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder

Your email address will not be published.