Äratus nagu tavaks saanud kell 6. Start kell 7:14. Liikumisaeg 5:51:29, liikumiskiirus 13:12/km, summaarne tõus 1460 m, kalorid 2782, teekonna aeg 6:58:25. Teekonnast asfalt 65%, pinnastee 35%.
Naljakas fakt, et gronze.com lehel oli selle etapi läbimise ajaks pandud 7 tundi.
Hommikul ei käinud pilgrims office’st läbi, kuna ei teadnud täpselt kui palju see esimene etapp aega ja energiat võtab ning Roncesvalles oli albergis koht broneeritud ja makstud.
Oli makstud ka järgmise päeva hommikusöök. Informatsioon teekonna kohta oli mul ju ka olemas.
Tõus Orisonini oli, eriti viimane lõpp, päris karm. Tegin Orisonis väikese puhkepeatuse.
Pärast Orisoni enam nii järke tõuse ei olnud, kuigi osa rahvast, kes ka STPP-st alustasid, ütlesid, et peale Orisoni olid osa tõuse veel järsemad.
Üleval mägedes on ikka väga ilus. Kuna oli selge ilm, siis seda ilusamad vaated.
Teel oli igasugu rahvast: 4 Rootsi noormeest, kelledest ühega sain hästi jutule; üks naine Bulgaariast, kes oli elanud Taanis; lõbus abielupaar Uus-Meremaalt; Rootsi abielupaar, kes teeraja ääres istusid – mees kurtis jubedat peavalu seoses päikese ülekülluse ja vist vedelikupuudusega. Millegipärast mul seda tunnet, et teda aidata saan, ei tekkinud. Kusagil enne tippu nägin ühte noort naist, kes hobust söötis. Pärast selgus et see prantslanna on ka pilgrim – kohtasin teda Zubiris.
Teel mägedes ületasime Prantsusmaa ja Hispaania vahelise piiri ja jõudsime Navarrasse.
Laskumine Roncesvallesse oli minu arvates päeva raskeim osa, aga käimiskeppidest on väga palju abi. Rootsi noored jäid poole laksumise peal maha puhkama. Neil käimiskeppe ei olnud.
Pärast vaatasin internetis üht videot. Seda teinu oli selles kohas, kus laskumine algab, paremale pööranud. See tundub olevat mõistlik valik selles mõttes, et otsetee kulgeb metsas ja seega eriti kaugele ei näe. Vidost on näha, et alternatiivne tee ei kulge metsas ja seega on palju ilusamate vaadetega. Kui palju see ajaliselt ja kilomeetrites rohkem teeb, ei oska öelda.
Alberg, kuigi üüratult suur, oli jagatud neljasteks boksideks. Jagasin ühte boksi koos kolme ameriklannaga. Ühele neist tegin jalaravi.
Enne albergis toimetamist käisin baaris õlut joomas, kus kohtasin üht Soome noormeest, kes eriti suhtlemisaldis ei olnud.
Enne õhtusööki tavapärased protseduurid – duši all käimine ja pesupesemine. Toimetuste ajal sõbrunesin ühe albergi töötajaga, kes juhendas rändureid, et mida ja kuidas teha tohib.
Õhtust käisin söömas restoranis, kus sõlmisin mõned tutvused. Sain tuttavaks kolme noormehega, üks neist arst Brasiiliast. Tutvusin hispaanlase Migueliga, kellele pärast tegin jalaravi ja kellega saime pärastpoole korduvalt kokku, viimati Burgoses. Noormees New Mexicost, kellega ka pärastpoole korduvalt kokku saime ja kes mind mingist ajast alates naljatamise kaksikvennaks hakkas kutsuma. Tema oli Prantsuse tee 2 aastat tagasi läbi teinud.
Tuli meelde eelmisel aastal kohatud hispaanlane, keda Tio Tronko’ks kutsuti ja kes mind kutsus nimega “Collega Tio Tronko”. Uurisin mida see tähendab. Miguel ütles, vist nalja pärast, et “fancy man”. Pärast hakkas ta mind Tronko’ks kutsuma. Üks teine hispaanlane oli selle tõlke üle väga imestunud. Ütles, et see tähendab enam-vähem puupead. Pärast uurisin veel. Nüüd tean, et Hispaania slängis tähendab see “dude” või “mate”, seega siis kaaslane. Aga vist siis mitte kogu Hispaanias?
Peale õhtusööki nägin albergis, et Andreas, see saksa kutt, oli ka kohale jõudnud.
0 Comments