Paar mäest üles- alla ronimist ja Monte de Gorzo otsast paistiski sihtkoht – Santiago de Compostela. Linnas üksjagu kõndimist ning jõudsingi katedraali väljakule. Igavene suur väljak ja pirakas katedraal. Kuna Hispaania mõistes oli veel suhteliselt varane hommik, siis rahvast väga palju ei olnud. Vaatasin pisut aega, kuidas pilgrimid – küll jala, küll jalgratastel, saabusid. Natuke uudistasid ja siis kuhugile läksid. Ühe seltskonnaga läksin kaasa ja jõudsime kohta, kus väljastati camino läbimise tunnistusi. Päris pikk järjekord oli, aga see liikus kiiresti. Küsiti, kas tahan lisaraha eest kilometraaži tunnistust ja kui kuulsin, et nad saavad mulle anda ainult tunnistuse alates Burgosest, loobusin sellest.
Tunnistus käes, läksin tagasi katedraali väljakule, kus kohtusin mõnede vanade tuttavatega Norte ajast (sakslased ja belglane).
Mõne aja pärast läksin öömaja otsima. Leidsin sobiva mitte kaugel katedraalist Albergue Azabache. Pärast käisin söömas ja linna peal, kuigi vahelduva eduga sadas vihma.
Ühe tänava ääres oli järjest sellised söögikohad nagu McDonalds, Burger King ja Kentucky Fried Chicken. Piilusin igasse sisse. Need kohad Hispaanias eriti populaarsed ei ole, mis on täiesti arusaadav. McDonaldsis oli mingi noorte seltskond, kes jäätist ootasid. Teenendajaid ainult üks. Burger Kingis paar sööjat ja hinnad jõhkrad. Kentucky Fried Chickenis paar mormoonidest usukuulutaja välimusega noormeest ja hinnad samuti laes.
Õhtul kui tuttavatega, vist Prantsusmaalt, koos õlut jõin, kuulsime, et lähedal hakkas mingi kontsert. Ühes väikeses õues andis kohalik rockpunt kontserti, mis oli väga hea. Publik väga emotsionaalselt kaasa ei elanud, välja arvatud üks väike poiss ja inglaste seltskond, nagu hiljem teada sain. Näppu eriti ei visatud ja aktiivselt kaasa ei plaksutatud.
0 Comments