Hommikus läksin siis bussijaama, et tagasi Leoni sõita. Leonist oli meelde jäänud, et seal silla juures, kus need pilgrimite abistajad olid, oli viit, mis suunas haiglasse. Marssisin siis bussijaamast sinna.
Igaks juhuks küsisin nende abiliste käest üle, kus haigla asub. Nad ütlesid, et see läheduses asuv haigla on vale ja õige juurde saab bussiga ning näitasid, kus bussipeatus asub.
Haigla asus teises linna servas ja oli igavesti pirakas. Nagu bussist välja sain ja haiglasse sisenesin, oli koridoris vastas lahke õde, kes mind regisratuuri juhatas. Sinna oli üsna pikk maa. Kui paberid vormistatud, võttis üks teine õde mind koos veel mõnede hädalistega sappa ja viis silmaosakonda. No andis ikka jalutada!
Haiglas tegutseti kiiresti. Koos järjekorras ootamise, testide, laiendustilkade mõju ootamise ja uuringutega oli kahe tunni jooksul pilt selge. Midagi väga kiiret, mis kohest sekkumist vajaks, ei ole. Asi võib oodata, kuni olen tagasi Eestis. Ja matka võib ka jätkata.
Veel niipalju, et Hispaanias visiiditasu ei võeta. Põhiline, kui kehtiv Euroopa Ravikindlustuse kaart kaasas on.
Kui arsti juures vabanesin, oli esimene mure, kuidas ma selles pirakas haiglas tee välja bussipeatusse leian. Õnneks oli see sealsamas silmaarstide osakonna lähedal. Siseruumides keerutamine oli orienteerumise sassi ajanud.
Sõitsin tagasi bussijaama ja esimese bussiga Ponferradasse, sest ei tahtnud Astorgasse tagasi minna, sest kartsin ajahätta jääda – üks päev läks ju kaduma. Ja Astorga ja Ponferrada vahel muud varianti ei olnud. Kaotasin küll kaks olulist etappi, aga lootsin ja veel praegugi loodan need tulevikus ära teha.
Kui bussiga Leonist välja sõitma hakkasime, otsustas üks jobu, et mahub ringteelt mahapööret tegeva bussi ja kõnnitee vahelt oma sõiduautoga läbi. Käis väike kõks ja edasi jäime ootama, mis saab. Bussijuht selgitas, et peame politsei ära ootama. Kõik suhtusid vahejuhtumisse üsna rahulikult, ainult süüdioleva auto juht oli pisut närvis.
Peale umbes pooletunnilist ootamist tuli politsei, vormistas paari minutiga bussiga seotuvad paberid ja sõitsime edasiste vahejuhtumiteta Ponferradasse.
Rahvas, kes järmistest peatustest bussi peale tuli, suhtus bussi hilinemisse väga külma kõhuga. Keegi isegi ei küsinud, et miks buss hilines.
Ponferradas tervitas mind ilus soe ilm – 38 kraadi varjus ja kell oli ca 5 peale lõunat. Marssisin albegri Albergue de peregrinos San Nicolás de Flüe, mis asub linna kõrval mäe otsas. Albergi ees oli bassein, kus pilgrimid oma päevamatkast ülekuumenenud jalgu jahutasid. Kuna hoone oli paksude kiviseintega, oli sees mõnusalt jahe.
Albergi juures kohtasin prantslast, kes juba seitsmendat aastat teeb seda teekonda kahe nädala kaupa. Tema asju kannab eesel ja ka eelnevatel aastatel on ta sama eesliga teel olnud. Tema reisikaaslasteks olid ühe versiooni järgi tema 3 tütart, teise versiooni järgi 2 tütart ja naine. Täpsemalt jäi järele küsimata.
Albergis süüa ei pakutud. Läksin siis söögikohta otsima. Joogikohti oli küll, aga söögikohta mitte. Tuli siis poest midagi osta ja albergi juures seda nosida.
0 Comments