Osade kaartide peal on maa pikem praamiülesõidu võrra – arvesse läheb vast ikka see vahemaa, mis jala käia tuleb?
Hommikul olid kingad veel täiesti läbimärjad, aga õnneks oli toanaaber mõned ajalehed voodi peale maha jätnud. Hämmastav, mida suudab ajalehepaber poole tunniga teha! Kingad ei olnud enam märjad vaid niisked. Ja kuivade sokkidega ei tundunud kingad isegi niisked olevat. Natuke kõndimist ja oligi asi kingadega täiesti korras.
Galizano juures näitasid suunaviidad mere suunas. Nägin, et osad läksid mööda suurt teed edasi.
Otsustasin suunaviitade kasuks. Suur viga! Algul ei olnud hullu, aga siis keeras tee maisipõllu äärde. Muidu mullane tee oli muutunud porimülkaks. Pori üle kingade küll ei tulnud, aga väga libe oli ja kingad olid kui porikamakad. Kui selle poriraja olin vallutanud, siis järgmisi viitasid, mis mere poole juhatasid, ma juba ignoreerisin ja kõndisin mööda suurt teed edasi. Lõpuks jõudsin praami ülesõidukoha juurde välja. Praam viis otse Santanderisse.
Vihma veel küll ei sadanud, aga oli jahe ja pilvine ning kui Santanderisse jõudsin hakkas vihmasadu jälle pihta ja seda kuni õhtuni välja.
Alberg siis albergue de Peregrinos Santos Martires. Kuigi kasutasin kogu aeg GPS-i, oli selle albergi sissepääs päris hästi ära peidetud. Imekombel märkasin.
Kuigi vihma kallas, siis söömaminekuga õnneks probleeme ei olnud – söögikoht oli paarikümne meetri kaugusel.
0 Comments