Camino 2018

Hommikul väga soe ei olnud. Tee peal hakkas vihma sadama, algul pisut ja siis juba tõsist padukat. Lisaks veel mägedes.

Minu õnneks kaks head asja:

  • Esiteks, kui just tugevamini sadama hakkas, küsis üks hispaanlannast pilgrim minu käest teed ja hiljem sobis tema tempo kuni albergini minu omaga.
  • Teiseks, kui juba tõsiselt kallas ja otsisime selle hispaanlannaga mingit varjualust, olid ühe teeäärse öömaja juures katusealuses vihmavarjus kaks hispaania noormeest. Nad pidasid kolmekesi nõu ja otsustasid, et tuleb nii kiiresti kui võimalik Güemesisse jõuda. Need kaks noormeest liikusid meie jaoks liiga kiires tempos.

Edasi oli lugu nii:

  • tee peal natukene vett, mul Goretex kingad, ei ole hullu;
  • tee peal pisut rohkem vett, püüan otsida madalama veega kohti, asi pisut jama ka nende Goretexidega;
  • tükati ei õnnestu nii madalat vett leida, et vesi üle kingade ei ulatu – päris jama värk, sest jalad märjad;
  • kohati on vesi põlvini – enam ei ole vahet, kus käia – jalad niikuinii märjad.

Seiklesime siis edasi. Ühes kohas oli tee peal päris tugev veevool ja vesi põlvini. Tegime siis kahest inimestest koosneva inimketi.

Edasi näitasid nooled, et peame pöörama vasakule, aga seal oli tee vägevaks jõeks muutunud. Siis sain aru, mis see varasem kolme hispaanlase välknõupidamine tähendas. Oleksime võinud jääda kusagile saarele ja olla muust maailmast ära lõigatuna külma ja vihma käes.

Õnneks tuli teed mööda üks auto ja selle juht juhatas, kuidas albergini jõuda – legendaarne Albergue La Cabana del Abuelo Peuto. Jõudsime paduvihmas kuidagimoodi sihile.

Minu vihmavarustus töötas 100%, välja arvatud kingad. Keha märjaks ei saanud, aga vaja oleks olnud pikka sooja pesu. Olin üdini läbi külmunud. Kohe ei saanud sellest aga aru.

Osad jõudsid aga läbiligunenutena ja rõõmsate nägudega kohale. Näiteks üks prantslane, kes tuli T-särgi väel ja lühikeste pükstega. Mul hakkas juba vaatepildist veel külmem.

Peale duši all käimist toppisin selga kõik, mis andis, kaasa arvatud puff, mille peale enamus seltskonda naeris. Peale pisikest toibumist otsustasin, et lähen Santanderi ning seal otsutan, mis edasi saab.

Alberg ise oli mõnus ja Abuelo Pueto ikka omaette kuju.

Pidas oma elust ja tegemistest pika kõne, mida tõlgiti inglise ja veel, prantsuse keelde.

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder

Your email address will not be published.