See ja järgnevad päevad enam kilomeetrite arvestusse ei läinud.
Vaatasin hommikul pisut veel linna peal ringi, jõin koos sakslaste ja belglasega kohvi ja otsustasin vaikselt lennujaama poole teele asuda. Sihtkohaks Monte de Gozo, kus asus igavene pirakas alberg – Albergue de la Xunta del Monte do Gozo. Kirjade järgi oli seal kohti 500, aga majade arvu järgi oleks see koht võimaldanud minu silma järgi mahutada oma paar tuhat inimest.
Tee peal tuli vastu pilgrimeid. Osa neist küsisid, kas ma mitte eksinud ei ole. Väga paljud olid teekonnast ikka väga läbi. Põhiliselt põlved, hüppeliigesed ning mõned olid lihtsalt väsinud või tülpinud.
Kohale jõudes nägin, et eriti populaarne see peatuspaik ei olnud ning süüa seal ei pakutud. Õnneks oli mul lõunasöök söödud, sest seal sai süüa ainult mälestusmärgi ja väikese kabeli juures olevas välikohvikus, kus nagu arvata võib, midagi eriti ei ole. Samas külas oli küll üks söögikoht, mis aga esmaspäeviti suletud. Kaugemale ei viitsinud minna, sest taevas olid väga ähvardavad pilved.
Mälestumärk on omaette vaatamisväärsus ja sealt avaneb vaade alla linnale ja taamal olevatele mägedele. Ka Santiago de Compostela katedraal paistab sealt kätte.
Mälestusmärgi juures oli vaatamisväärsuseks ühe itaallase kolmerattaline mootorratas. Ta oli sellega päris palju rännanud, kaasa arvatud Kasahstan. Sel suvel oli tal Hispaania risti-põiki läbi sõidetud. Küsisin, millise kiirusega on selle aparaadiga kõige mugavam sõita. Vastus oli 120 km/h.
0 Comments