Asjad, mis teel juhtusid ja mida ei oska tagantjärele kuupäevadega seostada või siis ei ole asjad otseselt kuupäevadega seotud
Teel olles peab ikka vähemalt märksõnasid igapäevaselt kirja panema. Seekord ei olnud algul plaanis mingit reisikokkuvõtet teha, aga pärast, kui selline soov tekkis, oli ilma märkmeteta kõiki asju raske meenutada.
Silma hakkas see, et Camino del Nortel kandsid camino sümbolit – merikarpi – endaga kaasas vaid üksikud. Prantsusmaa teel olid mõned üksikud, kellel merikarpi ei olnud. Sai siis Prantsusmaa tee alguses üks selline ostetud.
Mõlema tee peal oli jalgrattaga camino läbijaid. Osalt sõitlsid nad oma teed pidi, osalt kasutasid nad sama rada. Laskumiste peal tuleb silmad ja kõrvad lahti ning kuues meel ergas hoida, sest kohati tulid need jalgratturid ka käänulisel ja kitsal rajal mäest alla paraja kiirusega ning vaikselt. Enamus andis küll kella, aga pahatihti oli siis ainult sekund või paar, et rada vabastada. Kui oli, kuhu minna.
Camino del Nortel nägime vihmastel päevadel, mida tähendab mõiste “dirt bike”. Päris osav peab olema, et rattaga sellistes tingimustes toime tulla. Ise arvan, et vähemalt Camino del Nortet on jalgrattaga raskem läbida kui jalgsi.
Oli soovitus kaasa võtta kõrvatropid, sest ühises ruumis magades keegi ikka norskab. Selle norskamisega harjus lõpupoole tegelikult ära ja tavaliselt ei viitsinudki enam norskamise pärast kõrvatroppe kasutada.
Hullem kui norskamine oli aga see, kui kusagil lähedal pidu pandi. Bassi tümakat kõrvatropid eriti ei summuta.
Kõige hullem oli aga tõmblukkudega hilja õhtul ja vara hommikul askeldav pilgrim. Hakkasin nende pilgrimite tõttu vihkama neid lukuga plastikkotte, mille sisse riideid ja muid asju pakiti. Üks asiaat, kes ühes albergis hilja õhtul saabus, ragistas nende lukkudega õhtul oma pool tundi ja lisaks veel hommikul sama aja.
Lisaks hommikul pisut enne kella kuut helisema hakkavad äratused. Mõned kasutasid veel snooze funktsiooni ka. Niikuinii oli tavaline see, et kell 6 hommikul enamus ärkas ja vahel pandi ka tuled albergi töötajate poolt põlema.
Camino del Norte
Teel nägin kolme Hispaanla tüdrukut, kes matkasid ja ütlesid ka sihtkoha. Nad olid ragbimängijad ning läksid sinna linna võistlema. Olid jah sellised väga sportliku olekuga. Päris huvitav idee!
Üks väga kergendust toonud episood teelt. Oli üsna palav ilm mägedes ja pikk tee veel minna. Järsku hakkasid kaks noormeest, kes lähduses kõndisid, laulma laulu “Wayfaring Stranger” Simon Khorolskiy versiooni inglisekeelset osa (laulu nime ja versiooni info sain pärast matka teade internetis ringi tuhnides). Küsisin pärast, kust nad pärit on. Vastus oli “kind on Americans”. Nad olid pärit Venemaalt ja varases lapsepõlves peredega Ameerikasse kolinud. Natukene vene keelt ka rääkida oskasid.
Camino Frances
Üldiselt jäi mulje, et vee ja toiduga oli tee peal pisut raskem, kui Norte peal, lõpuosa välja arvatud.
Eraldi tualette vaatamata sellele, kui tähtis see tee on ja kui palju rahvast seal liigub, ei ole. Seega oli igas puudesalus, kuhu mingi rajake viis, omaalgatuslik tualett tekkinud. Looduse kutse vastu ei saa. Naissoo esindajatel oli minu arvates, eriti La Meseta peal, raskem kui meessool. Võid vaadata küll ette ja taha, aga kuna teed kasutavad ka jalgratturid, siis on risk, et keegi sind teolt tabab, suur. Pärast kuulsin, et tuleb kasutada nn. bušmanite tualetti, st. maha kükitada ja silmad kinni panna. Muidu tee äär prügiga väga ära lagastatud ei olnud. Või siis ei ole ma selles suhtes nii tundlik?
Kusagil lõpu poole oli alberg, mis oli väga hipi. Käisin seal hommikukohvi joomas. Seda kohta pidasid samuti vabatahtlikud. Üks nendest mängis väga ilusasti kitarri ja aitas sellega külastajate aega veeta.
Veel oli tee ääres üks mõnus söögikoht. Asus see peale viinamarjapõldusid võsatuka sees, kus peale selle söögikoha mitte midagi muud ei olnudki. Söögikoht oli tehtud autokaravanist ja isegi üks diivan oli seal. Kuidas need asjad sinna saadud olid, ei saanud hästi aru.
Kui aeg just väga taga ei sunni, tasub lugeda alternatiivsete teede kohta, sest võib ilusatest vaadetest ilma jääda. Ühes kohas oli näiteks kahed suunaviidad. Ühed otse ja teised paremale. Enamus läks otse. Üks ameerika abielupaar, keda ka korduvalt nägin, aga paremale. Otsetee oli väga järsk langus ja metsa sees, mis külani viis. Paremale viiva tee pealt oli kaugemale näha, kuigi need ameeriklased ütlesid, et tee ise üsna porine.
See ongi lühidalt minu camino 2018 aastal. Kellel huvi tekkis asjast rohkem teada saada, siis internetis on hulganisti täiendavata materjali.
0 Comments