Camino 2018

Hommikune algus meenutas laulupeo rongkäiku – rahvast nii palju. Üldiselt hakkab enamus seltskonda hommikul kella seitsme paiku liikuma. Mina alustasin ka tavaliselt sellel nn. tipptunni ajal. Õnneks mõne aja pärast rahunes olukord pisut maha, aga rahvast ikka harjumatult palju.

Viimasel 100-l kilomeetrit peab igal päeval vähemalt 2 templit pilgrimi passi saama, vähemalt nii selgitasid teised mulle. Korjasin siis tee pealt kohvikust ühe.

Enne Portomarini oli järsk langus, pikk sild üla jõe ja siis järsk tõus linna mööda kivitreppi. Portomarin on küll ametlikult küla. Pisut sai vaateid nautida, aga ruttasin, et munitsipaalalbergis koht saada. Albergue de Portomarin. Alberg küll suur, aga albergi juures oli juba üksjagu rahvast. Koha siiski sain, samuti umbes minuealine abielupaar Jaapanist. Seda abielupaari olin juba varem kohanud, esimest korda vist Ponferrradas. Pärastpoole saime paremini tuttavaks ja lõpetasime samal ajal Santiago de Compostellas.

Teist ja viimast korda pidin ööbima nari teisel korrusel. Tänu põlveortoosile sain üles- ja allaronimisega hakkama. Siis tekkis ka 100%-line kindlus, et asja lõpuni ära teen.

Kogu elu külas oli koondunud ühele tänavale, mille lõpus see alberg. Ilm enam nii soe ei olnud kui varasematel päevadel. Tuli fliis välja otsida.

0 Comments

Leave a Reply

Avatar placeholder

Your email address will not be published.