Kusagil teepeal kohtasin varem kohatud sõbrannasid – üks belglanna, teine prantslanna. Belglanna ütles, et kavas Leonis pidu panna ja ööbida albergis nimega Unamuno.
Vahetult enne Leoni oli keegi otsustanud pilgrimite elu põnevamaks teha. Kaartidele märgitud otsetee oli kinni pandud ja pidi ronima linna juures oleva piraka mäe otsa ning siis sealt alla laskuma. Vaade linnale oli muidugi vägev ja vaev tasus ennast ära.
Vahetult peale linna sissejõudmist jõe juures olid munitsipaalametnikud, kes iga pilgrimi käest üle küsisid, ega nad abi ei vaja. Kui kuulsid, et olen Eestist, olid nad väga üllatunud, et mis koht see veel on. Ega eestlasi vist caminol eriti palju ei rända? Näitasin, et mul telefonis app olemas, mis mind igale poole kohale juhatab. Selle peale tõstsid nad pöidlad püsti.
Otsisin kõigepealt selle Unamuno üles. Mõnus alberg katedraalist ainul 100 meetri kaugusel. Kohti 85, hind ainult 10 eurot. Toas olin üksinda. Sissepääsuks anti võtmed. Ja rahvast ei tundunud eriti palju olevat. Seda belglannat ma seal küll ei näinud.
Kolistasin katedraali läheduses vanalinnas niisama ringi ja nautisin vaateid, ning sooja ilma. Kraadiklaas näitas 33 pügalat, aga mõnede kohalike arvates oli siiski paras dressipluusi väel ringi kõndida. Turiste oli nagu muda, giididega ja ilma.
Veel võtsin pisut sularaha välja ja otsisin poodi, kus matkakeppide asfaldikäppasid müüakse. Need olid mul pika tee peale peaaegu olematuks kulunud. Poode, kus matkakeppe müüdi, küll oli, mitte aga asfaldikäppasid.
Leon oli üks suuremaid linnu, mis matkateele jäi.
0 Comments