Buss jõudis Iruni 05:50 – enam-vähem paras aeg päevaga alustada. Mingi pagaritöökoda oli avatud, kust sai croissant ostetud – edaspidi tavapärane hommikusöök. Tavaliselt muidugi kohv ka, pagaritöökoda seda ei pakkunud.
Käisin Albergue de peregrinos de Iruni juurest läbi ja vaatasin üle ukse sisse. Rahvas asutas ennast minekule.
Hakkasin siis minagi astuma.
Nii kui linnast välja sain, hakkas pihta matkarada, mis varsti mäkke viis. Kohe kohtasin venekeelset abielupaari, kes Israelis elavad. Seal esimese tõusu keskel jõudsime järele ühele Korea tüdrukule, kes oli väga läbi. Kuna mul jalg haige, ei saanud abiks olla, aga see abielupaar Israelist abistas selle tüdruku mäe otsa ja hiljem ka esimese öömajani. No oli sellel Korea tüdrukul ikka igusugust träni kaasas ja seljakott kaalus ei tea kui palju! Näiteks oli seal tavamõõtmetes 4 auguga pikendusjuhe ja umbes kilojagu riisi.
Mingi aja pärast jõudsin järele emale ja tütrele, kes pärit Baskimaalt. Proovisin neile õpetada, kuidas käimiskeppe kasutada.
Kui jõudsin Albergue de Santa Ana juurde, oli seal ainult üks tüdruk ootamas ja kuna selle koha avamiseni oli aega, otsustasin sööma minna. Alberg oli mäe otsas, linn aga all lahe ääres. Ronisin siis alla. Lõunasöök – menu del dia – hiljem tavapärane, pakkus mulle üllatuse. Esiteks toorsalat, siis suur praad, dessert ja pudel punast veini. Kokku 10 eurot. Sõin kõik ära, tinistasin veinist üle poole pudeli ära ja ronisin mäe otsa tagasi. Vahepeal oli ootajate seltskond täienenud – lisandunud see Korea tüdruk, varem kohatud baskid ja pisut veel rahvast. Nende hulgas üks hispaania noormees, kellega jutule sain. Kutsus mäest alla õlut jooma, aga ma ei tahtnud põlve pärast enam ronida. Läks koos baski tüdrukuga.
Öömaja avati pisut enne kella 16, sest hakkas vihma sadama ja sadas vahelduva eduga kuni hommikuni.
Õhtul tegid lahel trenni sõudepaadid. Sellised suuremat tüüpi, nagu need, milledega Oxford ja Cambridge omavahel võistlevad. Päris huvitav vaatepilt oli.
0 Comments