Kuigi albergis oli kohti kirjade järgi ainult 14, oli hommikuks kõik põrandad magajaid täis, sest kontroll puudus. Loodan, et viimane lahkuja ikka võtmed kohvikusse ilusasti ära viis.
Jalgsi edasiminekuks oli 3 varianti:
- ametlik tee, millest vasaku jala seisukorra tõttu loobusin. Kuigi eelmisel päeval peale albergi jõudmist oli asi nagu kontrolli all;
- Mereäärne tee, kus olid hoiatavad sildid, et see mõeldud ainult noortele, tugevatele ja kõrgusekartmatutele inimestele. Ei tea, kas see tee oleks olnud hullem, kui El Brusco, mille hiljem läbisin?
- kasutada alguses vana asfaltteed, mis mingi aja pärast ametliku tee peale välja viib. Selle kasuks siis otsustasin.
Laredos sattusin kõigepealt katedraali, mille külastamine oli pilgrimitele tasuta. Vägev!
Pärast katedraali külastamist läksin albergi Residencia Albergue Casa de la Trinidad. Nunnad olid Trinidadilt – välimuse järgi. Pastor aga hispaanlane. Saadi lahkelt aru minu murest ja lubati kaheks ööks jääda.
Haigla oli kohe albergi juures, mina loll vastuvõtule ei läinud. Üks teine pilgrim, kellel ka jalaga probleem, käis ära. Õige eesti mees läheb arsti juurde jalad ees!
Mina läksin selle asemel randa ja pärast õhtul missale, kus kõigile pilgrimitele anti õnnistus.
0 Comments