Hommikul kohe oleksin peaaegu oma matkakeppidest ilma jäänud. All, kuhu need jätnud olin, neid ei olnud. Olid midagi sarnast, aga hulga kehvemad.
Õnneks oli 5 kilomeetri pärast ees praami ülesõit ja järjekorras nägin üht hispaania tüdrukut minu matkakeppidega. Sain need siis tagasi ja lahkusime peaaegu sõpradena.
Korraks mõtlesin ka, et teen talle ettepaneku ära oodata, kuni ma käin Laredos ära ja toon tema kepid, kui need veel alles. See oleks minu jaoks tähendanud kümmet lisakilomeetrit. Oma tervisele mõeldes, loobusin sellest plaanist.
Hommikul alustasime koos selle põlveprobleemidega hispaanlasega, kellega juba varem kokku saanud. Läksime lahku enne El Bruscot – ta arvas, et olen hull, et sinna mäe otsa ronin.
El Brusco oli aga selle otsa ronimist väärt – ülevalt alla vaadates olid tagapool mere ääres sipelgasuurused surfajad ja eespool mere ääres sama suured suvitajda ja surfajad. Tõus ja laskumine olid tõsised mägironimise ettevõtmised. Aga põlvele liiga ei teinud. Vasak jalg tänu puhkusele ka OK.
Nojas õnnestus ja seda probleemideta, saada öömaja Albergues Noja Aventura. Kuigi oli kirjas, et tegemist privaatalbergiga ja eelnev broneering on vajalik. Peale selle tegemist surfajate piirkonnaga ja ümbruskonna majutusasutused olid noori paksult täis – suvi ikkagi. Kuigi Noja on mere ääres, randa millegipärast ei tõmmanud, sest üsna jahe oli. Mõned siiski rannas päevitasid!
Tegin siis niisama aega parajaks, sest eriti kellegiga juttu ajada ei olnud.
0 Comments