Kohe hommikul peale linna oli 2 valikut – ametlik tee, mis ei läinud mägedesse ja teine, mitte nii ametlik tee, mis viis mägedesse. Valisin viimase ja ei kahetsenud – ilusad vaated ja maastik.
Las Herrerias kaalusin, kas jään sinna öömajale. Ees seisis 7,5 km pikkune tõus 700 meetrilt 1300 meetri peale. Kahe ja poole kilomeetri pärast oli kohas nimega La Faba võimalus ööbima jääda.
Otsustasin tõusu poolitada ja läksin La Fabasse. Pisut aega oli tõus asfaldteel, varsti asendus see mägirajaga ning oli ikka päris järsk.
La Fabas jäin ööbima albergis nimega Albergue Ultreia Antigua Casa Parroquial, mis asus kiriku juures. Albergi töötajad olid vabatahtlikud Saksamaalt. Albergis süüa ei pakutud, söögikoht asus teise Albergue el Refugioga samas hoones. Albergue el Refugio oli väike alberg, kuhu kohad tuli eelnevalt broneerida.
Peale oma albergi öömaja saamist läksin sinna õlut jooma. Kõrvallauas istus pilgrimi välimusega vanem härra MacBook kompuutriga. Arvasin, et näe mida kõik pilgrimid kaasas kannavad. Natukese aja pärast selgus, et ta töötab seal söögikohas vabatahtlikuna ja on pärit Iirimaalt. Ta oli ise mitu korda erinevatel caminotel käinud ja rääkis huvitavaid seiku. Ta oli vabatahliku töö võimalustest eelmise camino ajal kuulda saanud, ennast vabatahtlikuna kirja pannud ning nüüd siis pakkumise saanud. Ta oli seal olnud nädala. Ka teised albergi töötajad olid vabatahtlikud.
Iirlase käest sain teada, et õhtusöögini veel aega ja see tuleb ära tellida. Ütlesin, et tahan õhtust süüa ja kuna õhtusöögini oli veel aega, läksin tagasi oma albergi.
Kui õhtusöögile tagasi tulin, et teadnud personalist keegi, et ma ka õhtusööki tahan – ju siis see iirlane oli selle ära unustanud. Õhtusööki mulle siiski pakuti. Tegemist oli vegan õhtusöögiga, aga kõik oli maitsev ja kõhu sain täis. Teised õhtusöögilised ööbisid albergis el Refugio ning pärit ameerikast. Kui ma selle iirlase ees vabandasin, et ma nn. kontvõõrana õhtusöögiga ühinesin, ütles ta: “Happens every day.”
0 Comments