Hommikul sadas ikka veel, kui mäest alla ronisin ja hommikusöögi kohta otsisin. Albergi töötaja seletas, et alla ja vasakule ja kohe ongi. Tegelikult oli pisut kaugemal.
Hommikusöök söödud – seltskonnaga liitus see hispaania noormees, kes öö jookusl sai väga heaks sõbraks ühe tüdrukuga – läksime sadamasse, et kaatriga üle lahe sõita. Vihmasadu lakkas.
Peale ülesõitu hakkasid teised ees kiiremini minema, kaasa arvatud see värske noorpaar. Mõne aja pärast viis tee treppe mööda järsult mäkke. Alla lahele avanes “breathtaking view”. Kui olin peaaegu tipus, tuli see hispaania noormees jooksuga vastu. Oli oma telefoni kohvikusse maha unustanud.
Mina marssisin suuremate seikusteta San Sebastiani ja jäin ranna ääres pingi peal albergi avamist ootama. Enne avamist jõudsin eelmisel õhtul pestud veel niiskeid riideid kuivatada ja lõunat söömas käia. Nägin ka eelmisel päeval kohatud baske ja seda hispaania noormeest, kes oli oma mobiili õnnelikult tagasi saanud.
Öömajaks alberg de peregrinos de San Sebastian. Seal kohtasin igusugu rahvast. Üks belgia noormees, keda pärast korduvalt kohtasin, oli otsutanud kogu tee paljajalu läbida. Hiljem ta sellest plaanist loobus. Ühte saksa noormeest kohtasin teekonna lõpus Santiago de Compostellas. Ühe poola abielupaariga matkasime vahelduva edu ja sama tempoga kuni Santanderini. Üks ameeriklanna, kes nägi välja nagu 40-ne aastane ja oli tegelikult 55 oli väga tore jutukaaslane paari järgneva päeva jooksul. Üks kanada naine, kes enamasti ainult prantsuse keelt rääkis, oli jalgade massaazi spetsialist kes oli sõbraks saanud hispaanlase Santiagoga. Santiago pidi järgmisel hommikul teekonna pooleli jätma põlvede pärast. Ühe hispaania vanema naisega kohtusime ka veel paaril päeval. Ta oli väga sõbralik ja jutukas, aga rääkis ainult hispaania keelt. Ka ühte kogemustega inglise tüdrukut kohtasin veel paaril päeval. Enamus liikus minust kiiremas tempos ja pärast ma neid enam ei kohanud.
Õhtul istusimegi kohvikus samas lauas koos kandalanna, Santiago ja abielupaariga Poolast.
0 Comments